Lible surm
Oi! - mehed-vennad kui tea vaid teaksite, kuidas Lible suri! Sellest kõneldakse veel siiamaani. Ja kui jutt ei unune, kui lugu meelest ei lähe, siis kõneldakse sellest veel kaua. Lible töötas köstri armust kiriku kellamehena, aga ise muudkui jõi. Talle meeldis purjus olla. Ja ühel heal päeval ronis ta üles kiriku kellatorni ja hakkas laulma. Laulis linnud vaibumaie, laulis tuule raugemaie. Rahvas kogunes kiriku juurde. Ja söakamad hakkasid trepist üles kellakambri poole kobima. Ikka kostis ülevalt suletud ukse tagant Lible laulu. Mehed lükkasid ukse poikvele ja viimased sõnad mida nad kuulsid olid: "Lible läks lauldes hauda!". Siis astusivad nemad sisse ja leidsid sealt surnud kellamehe, kel õnnis naeratus näol. Nii kõneldi mulle ja nii see ka oli.
Hauaääre laul (omal viisil)
Lible sai haua ääre pealle
alle-aa-alle-e-aa
heitis pilgu möödunulle
alle-aa-alle-e-aa
nägi sääl igat sorti hulle
alle-aa-alle-e-aa
vaatas teispool ootavaille
alle-aa-alle-e-aa
põrgupoistel töötavaille
alle-aa-alle-e-aa
Läks aga lauldes manalasse
alle-aa-alle-e-aa
hakkas põrgus kellameheks
alle-aa-alle-e-aa
Tõnekord taivas köstrisaksaks
alle-aa-alle-e-aa
manalas aga muidumeheks
alle-aa-alle-e-aa
astus läbi heinamaalta
alle-aa-alle-e-aa
reinkarneerus hälliesse
alle-aa-alle-e-aa
Teele saatus
Buddha ütles et kellel on ette näidata valgustus, see saab peale seda elu nirvanasse. Ja sääl juba olles võib mõni kord külastada erinevaid shambalaid. Shambala on teatavasti nirvana materiaalne ilmum. Ja olulisemaid shambalaid on kahtlemata Paunvere nimeline. Seda teades pole raske järeldada, et mitte kõik keda seal kohata võib, pole läbinud lihtsureliku okkalist rada, vaid osad on sinna sattunud inspiratiivsel kombel otse sinna looduna.
Mida selles valguses võiksime kõnelda Raja Teele käekäigust? Ta ei vabanenudki oma kapriisidest ja kirgedest. Olles ilmale toonud - moodsa naisena - kaks põngerjat abiks ja rõõmuks Joosep Tootsile ja endale ning need üles kasvatanud, hakkas ta igavusest millegipärast võrgutama vallavanemat, Härraspõllumees Tõnissoni ennast. Selle aja peale oli Teele ise ka juba parajalt korpulentsusele kalduv.
Intriig! Ažiotaaž! Skandaal! Tõnisson ei võtnud vedu. Ta oli ikka tõsine mees ja ei soovinud ka koolivend Tootsile meelehärmi. Kuid lugu pääldis sellega et Teele, vältimaks kogukonna kõõrdpilke ja keelepeksu sõitis ära Ameerikamaale. See on näide sellest kuidas mõned tegelased võivad shambalast haihtuda.
Küsimus: Ega teile pole teada Teele edasine käekäik teisel pool ookeani?
Vastus: Ta olla hakanud Disney´le Bambisid värvima. Aga sellel ei ole otsest põhjuslikku seost tema viibimisega Paunvere nimelises shambalas. Jõujooned muutuvad üleminekul ühelt tasandilt teisele, ühest ruumist teise kontiinumi teisenedes. Uued tagajärjed leiavad endale uued põhjused. Ja seosed nendega.
Kiire juubel
Et kogu seda taaka maha pesta, kogu selle üleolemise, mille oli tekitanud tendentslik tõlgendus sellest mida oli Kiir teinud noorespõlves, muutmaks kogu seda vääritimõistmist austuseks, otsustas Kiir elada saja-aastaseks. Ja elada nii et see elu oleks kooskõlas tao´ga: märkamatult, tasa ja õigesti. Aja möödudes muutus ta paunverelaste jaoks omaette guruks, kelle juurde koguneti vaikimisi vaatama, kuidas ta puutööd nokitses, süüa tegi või õmbles.
Kui hakkas lähenema Kiire sajas sünnipäev, haruldane juubel, avastas üks Arno poegadest juhuslikult kirikuraamatuid lapates, et tähtis tähtpäev on juba aasta ja paari kuu jagu juba möödanikku kadunud. Nii tagasihoidlik ja mitteisekas oli vana Kiir, et ta mitte ainult külarahvale juubelit polnud maininud, vaid ise ka selle täielikult unustanud oli.
Siiski otsustasid Paunvere vanemad ilusal maiööl korraldada piduõhtu. Lauad kaeti looka, õlleankrud veeretati õigetele kohtadele, pillimehed ümberkaudsetest taludest tulid kõik oma pillidega. lastel lubati üles jääda justnagu oleks nääri- või jaaniöö. Ja aupaklikult küsiti sünnipäevalapselt, kas ta oleks nõus ühe kõne pidama. Ta oli. Saabunud vaikuses tõstis ta vasema käe. Ja siis: tema peopesast sööstis lõpatusse taevasse KIIR!
Ja ta ütles:
"Laserkiir võib niidist peenem olla, tead?"
Pööbel Paunveres
Ajakirjanduse poole pöördudes ütleksin ma: "Join the chorus if you can" ehk tõlkes : selleks et ühineda tekstiloomemasinaga peab igaüks, kes laiendab Paunvere nimelise shambala piire olema kursis vähemalt kanooniliste tekstidega: "Kevade", "Suve", "Sügise", "Talve".
Kuigi - viimased uuringud kipuvad tõestama, et "Talve" autoriks ei olnudki Joosep Toots, vaid keegi Karu-nimeline, kes siis ilmselt ongi õpetusratta käivitaja. Õpetuse sellest kuidas distantseeruda argimaailmast, et päästa pööbel.
Selle mõttekäigu arenduseks ei saa me üle ega ümber õpetaja Lauri juhtumist. Õpetaja Laur vapšee karootše tegi shambalas punkbändi ja esimeseks lauluks kirjutas ta sellise teksti:
Lähen Soome plaatijaks
siis saan omal plaatina-
blondi kihvti tibi.
Hiljem hakkan sibiks
teenin ausalt leiba.
Blond ent tunneb leina
kuhu jäi ta kallim
vahvam, kõige rallim.
Leiab uue plaatija,
blond, mu kena plaatina
